Eesti

Tere!

Minu üllatuseks endiselt inimesed avastavad, et ma olen tagasi Eestis. Ma jõudsin juba 12.aug. Ma ei hakanud asja suure kella külge panema, kas keegi teab, milline see suur kell välja näeb, mille külge asju pannakse? Kui keegi tunneb ennast puudutatuna, et ma pole ühendust võtnud, siis vabandan ette, ma olen kõik nädalavahetused olnud maal ja peoloom Milkot pole ammu nähtud.

Austraalias viimased nädalad veetsin töötades Splendour in the Grass festivalil.
Esinejate poolest väga sarnane meie enda Positivusega, plus palju Austraalia kohalikku muusikat. Kõige lahedam selle festari üles panemise ja maha võtmise juures oli see, et ma sain peol olla tasuta ja selle eest läksid töötunnid ka kirja. Kogu festivali maksumus, piletite, söögi ja joogiga kujuneks umbes 1000dol suuruseks väljaminekuks ja pealegi need piletid olid välja müüdud. Seda lahedam oli olla seal nö "tööl".

"raske töö"

Peale tööd elasin 10 päeva veel Siimu juures. Kogu meie aeg seisnes päikese, veini ja hea toidu nautimises. 

 Kojulennul tulid kõik need hirmsad pikad lennud jälle meelde. Taasavastasin, kuidas mulle ikka üldse ei meeldi lennata.

Austraaliast sain väga palju positiivseid emotsioone. See kuidas ma alguses olin isegi selle vastu, et minna ja läksin ainult, sest midagi targemat polnud teha. Minu eelarvamused sellest riigist olid nö "teine Soome", kuhu kõik ehitajad lähevad. Ma pole kunagi nii hullult eksinud. Maailma kõige ägedam koht - fantastilised rannad, positiivsed inimesed, loodust igale maitsele ja lahedad suurlinnad. 

Kõige rohkem ma jään igatsema seda ilma. Mõne jaoks võib olla palav, kuid mina lihtsalt naudin kuumust ja nahk on ka kuskilt lõunast pärit, et kordagi ära ma ei põlenud.

Igast ajahetkest, mil seal olin on ainult head mälestused aga kui peaks midagi erilisemat välja tooma, siis oli see sünnipäeva aeg, kui Mõmmi ja Anzu Eestist külla tulid, ning ülejäänud Eesti austraallased meie rannamajas olid.

Praegu ma töötan, aitan Kalevil ehitada Eesti Pepsi impeeriumit. Naljakas on see, et ma ise limonaadi üldse ei joo. Nädalavahetused veedan õe lastega. Venna ja õe lapsed on suurim põhjus, miks ma ei saa üle aasta järjest ära olla, nad kasvavad liiga kiiresti.

Suur eufooria koduga on möödas. Ootan hirmsasti talve, sest mu armastus lebab voodi all nii üksikuna (lumelaud). Peale laste igatsesin meeletult oma voodit ja kõlareid, kes mul külas käinud teavad miks.

Uus hobi on mul eriliste toitude valmistamine. Kirjutage mulle, teeme midagi lahedat süüa.

Austraalia seiklustest selleks korraks kõik.

Loodan, et meeldis mu väikeseid kirjatükke lugeda. 

Tsau!

9 kuud

Tere!

 Blogi alustasin pool aastat tagasi eesmärgil, et rääkida, kuidas mul läheb ja vastata ühe korraga korduvatele küsimustele. Viimasel ajal pole keegi enam huvi tundnud mu tegemiste vastu, tuletan ennast vägisi teile meelde.
 Ma olen ringi rännanud juba natuke üle üheksa kuu, selle ajaga oleks jõudnud terve lapse valmis küpsetada. Kes teab, äkki tuleb mingi üllatus lennujaamas septembris. Jah, mul on plaan koju tulla septembris. Kanada ja Austraaliaga kokku olen saanud kodus olla ainult paar kuud viimase kahe aasta jooksul. Ärge liialt erutuge, kauaks ma kindlasti pidama ei jää, sest maailmal on veel liiga palju pakkuda..

 Eestisse on suvi jõudnud? Kõik saavad pruuniks teiseks juuliks... ma olin tumepruun juba teisel oktoobril. Miks ma juba Facebooki kontot kinni ei pane????


 SYDNEY

Nagu eelmises blogis juba kirjutasin jõudsin Sydneysse. Fantastiline linn, on mida vaadata. Vaadake parem pilte.

Sydney on ülivõimas aga veel tugevama elamuse sain linna ümber asuvatest rahvusparkidest. Matkasin Keniga kuu aja jooksul rohkem, kui see Rännumees leivapaki peal. Kõige lahedam matk oli Blue Mountains. Trummipõrin ja siit tuleb video: 

Uhuu-ahaa on Virga ja Kaarli inside joke, ma lihtsalt omastasin selle, autoriõigused jäävad endiselt neile.

Sydneys olin kokku poolteist kuud. Keniga koos tegime peamiselt tööd ja vabal ajal mängisime turisti ning matkasime. See aeg on Austraalias kõige kiiremini möödunud. Viimasel nädalavahetusel tuli Siim külla, mängisime veel turisti ja saatsime Keni lennuki peale. Sõitsime Siimuga tagasi Gold Coasti.

Megalinn Sydney polnud ainult rõõm ja pidu. Negatiivse poole pealt jääb meelde meeletud ummikud ja jubedad vahemaad. Pole vahet, kas sõidad autoga või ühistranspordiga, linna teise otsa tööle minna kulus mõnikord kuni kaks tundi.
Teede seisukord meenutas Tallinnat, augud igal pool, selle tagajärjel hakkas auto lagunema, paranduse alla läks kena kopikas (kaks rahareformi on vahepeal toimunud ja ma räägin ikka rubladest).

GOLD COAST

Nüüd olen tagasi kuldsel rannikul. Siim hakkas kuidagi üksikuks jääma, sõber tõttas appi. Teine põhjus on ka töö, Byron Bay ja Gold Coasti vahel on väike koht Yelgun, kus toimub gigafestar Splendour in the Grass. Ehitame seda Filipi ja Andreasega, minu uued sõbrad Rootsist, rääkisin Sydneys neile augu pähe, et siin on soojem. Leidsin laheda elamise kuueks nädalaks ja siin ma siis nüüd olen.
Andreasel tuli küüs töö ajal ära.

Ei mäletagi enam millal viimati nö klubitamas käisin. Paari uue sõbraga külastasime Surfers Paradise'i öölokaale. Tundsin ennast täieliku dinosaurusena, keskmine vanus "klubitajatel" on 21. Ühed plikad siis tegid komplimendi minu nina kohta. Ma olen alati arvanud, et nina on minu ilusaim kehaosa. Kunagi ammu üks naisterahvas mainis, et see on nii väike ja kuidas ma üldse hingata saan. FUCK YOU, vähemalt kahele Austraalia plikale see meeldib. 

 Meestele ikka võiks vahel komplimente teha, minule küll see meeldib, nagu ühes varasemas postitusest välja võis lugeda, kui ma kõrbekuumuses jooksmas käisin. Hoolimata sellest, et meestele ka komplimendid meeldivad, võiks ettevaatlik olla, kuna tänapäeval kiputakse elementaarset viisakust külge löömisega segi ajama. 

Üks tüüp "klubitamise" ajal tuli ja küsis, et kaua ma juukseid olen kasvatanud, kavatseb ise ka pikaks kasvatada. Ma vastasin kuus aastat, sest kui aus olla, ma enam ei mäleta. Päris pikaks on kasvanud.

Nautike suve. Mina olen seda teinud juba 13 kuud järjest.

Tsau!

Palju Õnne

See tunne on nii vastik, kuidas ma küll sellise situatsiooni sisse sattusin. Vähemalt ei peksa lained enam üle pea, proovi jääda rahulikuks, juba keegi ujub minu poole. Paanikaks ei ole põhjust, kui ma ei tõmble siis ma ei vaju vee alla. Vetelpäästja juba tuleb....

Tere!

Seekord on jäänud pikk paus kirjutamisest. Puhkuse ajal ei tohi tegeleda tähtsate tegemistega nagu blogimine.
Seekord siis suurest juubelist ja miks vetelpäästja pidi mulle vette järgi tulema.

3x30


Aprill on sünnipäevakuu. Mina, Siim ja Mõmmi saime kõik 30. Selleks tuli Mõmmi Anneliga nelja nädalasele puhkusele Austraaliasse.
Pidasime mitu sünnipäeva, plus ühe suure koos. Eestlasi tuli igast Austraalia otsast, Inger, Raag, Kert, Kadi-Ann ja palju teisi veel, korralik eestikas.
Vanaks hakkavad vist kõik jääma, sest mingit erilist peolugu ei olegi rääkida, klubis ei käinud ja kooma ei joonud ennast keegi.

Praeguseks on punt täiesti laiali lagunenud. Mõmmi ja Anneli läksid koju tagasi, said väga kena puhkuse ja tundus, et neile meeldis- rannamaja, stabiilne 28C. Ma ei oskaks paremini enda puhkust ette kujutada.
Inger läks Balile ja nüüd on omadega Melbournis koos Raagiga.
Kert Brisbanes ja kuuldavasti kolib nüüd ka Melbourni.
Simo ja Liis läksid farmituurile.
Siim on ainuke kes Gold Coasti jäi.
Marika läks õega Aasia tuurile. Alguses oli kuidagi harjumatu, et teda pole, sest Marikaga olen koos reisinud 7 kuud jutti. Kes küll mulle nüüd hommikul putru teeb ja mu kirjavigu kontrollib.. Olid põnevad ajad, ei saa öelda, et kerge oleks olnud aga väga põnev ja värviline aeg. Parim reisikaaslane.
Aga ükskõik, mis ta peale Aasiat ette võtab, mina olen igatahes tema poolt ja teen ühe 1980 tv-sarja lõppkaadri - löön rusikaga taeva poole ja jään õhku rippuma.


Lifeguard

Ühel varasügisesel hommikul (meil on siin sügis) tegin enda arust nalja ja jooksin vette, lauldes Baywatchi kuulsaid esimesi fraase: "Some people stand in the darkness.."
Tee veel nalja, see oli kord kus vetelpäästja pidigi mulle vette järgi tulema.
Läksime Keniga ujuma ja seekord olid eriti retsid lained ja väga tugev hoovus.

Suurtes kogustes vett tuleb lainetega kaldale aga kas olete kunagi mõelnud, et kuidas see kõik tagasi läheb. Natuke keeruline on seletada, panen siis selgituseks lihtsalt pildi.

Lained tulevad kaldale ja Rip Current on siis üks kitsas koht kus kogu see veemass merre tagasi voolab.

Kui satud selle koha peale siis ei ole mõtet kalda poole ujuma hakata, sest sa ujud lihtsalt vastu voolu. Ujuma peab külje peale kuni hoovusest välja saad ja siis koos lainetega uuesti kaldale. Lihtne öelda, järgmine kord siis tean.

Oleme Keniga vees ja tunnen, et ebareaalselt tugev tõmme on täna. Ma pole isegi rinnuni vees ja lihtsalt niimodi sikutab, et ei jõua jalgu maas hoida. Niikaua kuni jalad maas on veel naljakas ja lõbus aga üks hetk tulevad veel suuremad lained ja ma ei saa enam jalgu maha. Nüüd ma siis olen seal, täiesti kalda lähedal ja jalad maha ei ulata. Ok, järgmise lainega proovin kaldale ujuda, Ken on õnneks ka väga lähedal, mõni meeter ainult ja ta üritab välja minna. Laine.. täiega ujun, teine laine ja veel proovin ujuda ja järsku on Ken 20m kaugusel... WTF. Veel laineid ja iga lainega jään aina kaugemale kaldast, jõud on otsas, paanika, proovin külje peale ujuda aga ma enam ei jõua. Karjusin kohe Kenile ja lehvitasin, ta sai kohe pihta, et asi on pahasti ja hakkas jooksma ja lehvitama...

See tunne on nii vastik, kuidas ma küll sellise situatsiooni sisse sattusin. Vähemalt ei peksa lained enam üle pea, proovi jääda rahulikuks, juba keegi ujub minu poole. Paanikaks ei ole põhjust, kui ma ei tõmble siis ma ei vaju vee alla. Vetelpäästja juba tuleb....

Nüüd ma siis ulbin siin. Mingi kiilakas tüüp ujus minuni ja ütles, et tule minu poole ja jää rahulikuks. Sellel hetkel olen juba rahulik. Siim on ka märkamatult minuni ujunud. Räägin siis kiilakaga juttu, et mis värk on, ma ei saa välja.

Nüüdseks on vetelpäästja ka minuni jõudnud oma surfilauaga, naeratab mulle ja ütleb: "noh poisid, ujute siis lippude alast väljas" ( ujumise ala on lippude vaheline väike lõik, mida valvab vetelpääste).  

Kõrval story'd:

Ken hakkas kaldalt kohe vetelpäästele lehvitama, Marika vaatas, oi Ken lehvitab ja lehvitas vastu.

Siim magas päevitustoolil ja poole une pealt sai aru, et kasuvend on hädas ja enne vetelpäästet oli juba kohal.

Korralik rahvamass tuli actionit vaatama, kui vetelpääste vette pidi jooksma.

Kordagi ei tundnud, et mu elu oleks ohus olnud aga väga abitu tunne oli, kui kiiresti ma paanikasse sattusin ja kui halvasti asjad võivad lõppeda kui abi ei oleks lähedal.

Pärast seda situatsiooni ujun ainult lippude vahel ja kuigi ma tean, mida nüüd teha selles olukorras, siis vees tunnen ennast äärmiselt ebamugavalt. 

Sydney

Praegu olen Keniga Sydneys. Enne kui Mõmmi ja Anneli ära lendasid tegime sõidu suurde linna. Saatsime sõbrad tagasi kodumaale ja minu retk jätkub siin.

Auto laguneb ja poole ajast olen veetnud ummikus, Sydney on ikkagi lahe.

Kuu aja pärast lendab Ken koju ja tuleb minulgi otsustada, mis edasi.

Järgmise korrani

Tsau

Next Step

Tere!

Viimased paar nädalat oma kahekümnendaid veedan ma pisikeses rannamajas.
Vahepeal on palju avokaadosid korjatud ja kilomeetereid läbitud.
Miks ma avokaadode korjamise surfamise vastu vahetasin, sellest siis võite kohe lugema hakata.

FARM SAI OTSA

Farmipäevad teise aasta viisa jaoks said tehtud juba jaanuari lõpus. Mõtlesime farmis olla hooaja lõpuni ehk siis kuni kõik avokaadod korjatud, see oleks olnud siis märtsi lõpuni. See pidi olema aeg, kus teenime hästi hästi palju raha, et reisida ja puhata järgmised paar kuud. Tegelikuses tekkis olukord, kus tüdrukud said tööd teha umbes 20 tundi nädalas ja poisid tegid roppu moodi rasket tööd 40 kraadises kuumuses ning teenisime alla miinimumi. Kannatasime raske aja ära lootuses, et kohe, kui avokaadode korjamine uuesti pihta hakkab, siis saame piisavalt teenida.
Avokaadode korjamine hakkas üks hetk aga seekord olid tingimused natuke teised.
Kui varem oli spotpicking (korjasime ainult suuri avokaadosid) ja meile maksti kilo pealt 85senti, siis nüüd, kus tuli ära korjata kõik, mis puu otsas on, maksti 20 senti kilo pealt. Vahe tekib sellest, et teoorias peaks me korjama kordades rohkem kui enne aga päriselus tegime orjatööd ja teenisime vaevu miinimumi. See meile eriti ei sobinud, kuna see loomaaed, kus me elasime, sinna tuli veel 5 inimest juurde ja iga märk näitas, et aeg on hakata asju pakkima.
Rida põhjuseid:
-orjaelu
-madu oli avokaado puu all
-hurtsik, kus elasime oli ülerahvastatud

Küsimus oligi, milleks me peame kannatama, kui samal ajal võiksime elada rannas ja teha ükskõik mida. Otsus tuli kiirelt poole päeva pealt.

Pilt elutoast.

Farmeritele ei meeldinud meie otsus. Ma mõistan, et see oli inetu käitumine meie poolt niimodi emotsiooni pealt öelda, et me lähme minema.

Kõigepealt mainisime oma supervisorile, et me lähme homme minema, tema siis läks ütles farmeritele. Farmer tuli põllule: "KEN, ARTUR". Seletasime talle oma põhjused ja vastuseks oli, et kui tahate minna, siis astuge kohe minema. Muidugi oli ta solvunud, et parim tiim niimodi teeb. Vahemärkus - mina ja Ken korjasime esimesest päevast alates kõige rohkem ja teised ei saanud ligilähedalegi. Küsimus kuidas? Minu vastus on: lihtsalt korjasime nii palju, et teistel oli vähem...

Marika peksti ka poole pakendamise pealt minema.

Inger otsustas farmi edasi veel natukeseks jääda, kuna tema plaanid peale farmi olid niikuinii vähe teised. 

Õhtul tegime kõigile kalli kalli ja uus eluetapp sai alguse.

CAPE TRIBULATION

Paar nädalat enne farmist lahkumist tegime väikese väljasõidu vihmametsa. 

Fantastiline koht, kus vihmaets kohtub ookeaniga. 

Keset ööd sõites pidime seisma jääma, sest risti keset teed vedeles 2.5m pikkune püüton ja ei kavatsenudki ennast liigutada.

See oli Kenile esimene kokkupuude maoga. Ütles: "Ma loodan, et ma ei pea rohkem kunagi madusid nägema". 15 minutit hiljem vedeles järgmine püüton keset teed.

Minu õe pulmas, mais 2015, saatsime tema perekonnanime minema. Perekonnanimi oli heegeldatud riidetükile ja see lõigati tükkideks. Iga täht saadeti siis maailma sinna otsa millega kohanimi algas. Minu A täht on kaasas käinud pikka aega ja tema sünnipäevaks otsustasin sellest lõpuks lahti saada. Tegin video ka talle sellest.

ROADTRIPP MEIE RANNAMAJJA

Farmist lahkudes võtsime sihtkohaks Gold Coasti, sest Siim elab siin ja mina ka plaanin mõneks ajaks pesitseda surfarite paradiisis. 

See reis on umbes 1800km pikk ja võttis meil aega 5 päeva. Palju sellest kirjutada ei ole. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna:

Kardinapuu

Brisbane'i jõudes helistasin Kerdile ja rääkisin 20 minutit temaga telefonis juttu, eesmärgil aru saada, kas ta on kodus või mitte. Kõne lõpus ütlesime hüvasti, et varsti näeme nii umbes kuu aja pärast. 10 minti hiljem juba koputasime tema uksele.

Kert sai rämedalt üle.

Järgmine päev tegime Siimule üllatuse Gold Coastil.

Siis hakkas äärmiselt keeruline ülesanne, meil on vaja leida endale kodu. Ööbisime esimese öö Siimu garaažis, nüüdseks olen igal pool maganud.

Esimene tulekahju on kustutatud, leidsime väikese holidayhouse'i otse randa Palm Beachil. Ei saa kurta. 

Enamus ajast veedamegi rannatoolidel head sööki süües. 

Vahepeal Siim õpetab mulle surfamist. Ei ole nii, et lähen vette ja võtan esimese laine, uskumatult raske ja hirmutav. Kui laine trumlisse jääd, siis hoia ainult hinge kinni ja looda, et vastu põhja ei pane. Järgmine kord, kui pesu pesete, siis võite oma trussikutelt küsida, mis tunne on seal vee sees kukerpallitada.

Aprilli kuus tuleb meie suur 30 (Mina, Siim ja Margus).

Kuu aega tähistamist.

Sellest ka siis ilmselt järgmine postitus.

Tsau

Kallistame

Millal Sa viimati südamest kallistasid kedagi?

Alates Novembrist on olnud pikk paus, kuid see muutus Jaanuaris.

MELBOURNE

Enne Austraaliat oli Marikaga põhiline eesmärk, et me lähme vaatama tennist Australian Openil. Farmis olles hakkas reaalsus kohale jõudma, et see ei olegi nii lihtne. Farmis kindel vaba päev on ainult pühapäev ja üheks päevaks ei hakka ju sõitma riigi teise otsa, ega see Läti ei ole.

Aga kui midagi peab juhtuma, siis oli see, et meil on vaja Melbourne'i jõuda.

Täpselt sellel nädalavahetusel, kui on Marika sünnipäev, sattus olema Australian Day ja farmerid läksid matkama ning ühe vaba päeva asemel oli meil viis. 

Võtsime Ingeril käest kinni, tegime lennujaamas esimesed tõsised kallid Hannale ja Kenile ning lendasime Melbourne'i.

Järgmise tõsise südamekalli sai Raag lennujaamas, on mida kallistada, sest mees on poole aastaga 5cm pikemaks kasvanud ja paar tonni juurde võtnud.

Raagi koju jõudes sai veel kallistada, sest üks täis kohaga sõber (Siim) otsustas üllatuse teha ja tuli koos Heliisega ka Marika sünnipäevale. Aga kui juba kõik tulema hakkasid, siis pole ju Kerdil reede õhtul muud teha kui üks lennupilet osta, kallistasime veel.
Marika sünnipäev oli võimas, hommikuks vahuvein ja muud vahvad tegevused, millel minul sõnaõigus puudub.

Viis päeva kvaliteetaega, mille tipuks kujunes siis kauaoodatud unistus minna Australian Openile.  Pileteid sinna saada ei ole sugugi lihtne, eriti kui soovid kõrvuti istuda. Saime viimasesse ritta neljakesi istuma, õnneks näeb ikkagi päris hästi sealt.
Vaatasime Murray - Tomic mängu, pärast seda oli veel naiste mäng ka. Spordisõbrad teavad paremni, mis seal toimus ja ei hakka internetis ruumi raiskama sellele.

Melbourne jättis väga positiivse mulje, panime pidu, vaatasime tennist, trippsime ringi ja nägime musti luike, mingil põhjusel on nad ära märgistatud.

Kõik head asjad saavad kunagi otsa ja aeg oli teha head aega kallid. 

AVOKAADOD

Praegune töö farmis on poistel avokaadode korjamine ja tüdrukutel nende pakkimine. 

Sõber Ken on ka tulnud mulle appi siia neid korjama, sest korjamine käib paarides ja makstakse kilo pealt. Mul oli vaja usaldusväärset partnerit, kuna praegu on aeg pangakontol numbreid suurendada. Ken ei ole alt vedanud, ta on samasugune võistlushimuline ja töökas eestlane nagu mina. Tulemus on kena, üle kümne päeva oleme korjanud ja ainult kaks korda on keegi teine suutnud meiega sama koguse korjata. Parimal päeval korjasime 1300 kilo, meie palgaks kujunes siis umbes 54dol tunnis. 

Vahet pole kui palju korjame, raha on endiselt number ja ükskõik kui palju tuleb peale, lendab see kõik minema..

JOOKSIN TEADMATA SUUNAS

Üldiselt käin jooksmas väga vara hommikul või siis peale kella viit, kui kuumus natuke rahulikum on. 

Eile otsustasin pilvise ilmaga kell kaks päeval väikse ringi teha. Jooksin teeotsa, sealt läksin tavalise ringi asemel teisele poole, jooksin maanteeni. Vaatasin selja taha ja nägin suurt koera, mõtlesin - hea küll lähen siis teist kaudu, mööda maanteed. Ma ei olnud kunagi seal käinud ja loogiliselt mõeldes pidi seal kuskil tee olema, mis ringiga farmi tagasi viib. 

Pilved kadusid ära ja päike tuli välja, õues oli 32 kraadi. Mingi hetk, kui olin juba üle 8km jooksnud, avastasin, et enam ei saa tagasi minna, liiga pikk tee on sama teed pidi ja pealegi äkki see koer on ikka seal. Lõpuks leidsin teeotsa, mis peaks viima tagasi aga päris kindel ei olnud. Mul hakkas palav ja janu tuli peale, 11km joostud ja enam ei olnud kindel kas siit ikka saab tagasi, ühtegi autot enam mööda ka ei sõitnud, hirm hakkas tulema. Ärge muretsege, ma jäin ellu, tähelepanelik lugeja saab aru, sest mina ju ikkagi kirjutan seda lugu.

Pilt virvendas ees ja sel hetkel, kui ootasin mööduvaid autosid, märkasin tuttavat kurvi, sealt oli ainult 4km veel koju minna. Pikimad neli kilti mu elus. Kokku jooksin 16km, mis pole üldse minu jaoks eriline saavutus, olen korduvalt rohkem jooksnud ja vaadates, kuidas Marii või Andres maratone laksivad, siis on isegi piinlik kirjutada sellest aga tingimused olid natuke ekstreemsed, et niisama ekslema minna.

Austraalias ei tohi kunagi ilma veepudelita välja minna, nüüd ma tean miks.

Üks tore intsident oli ka - hetkel, kui ma veel surmahirmus ei olnud, möödus minust auto, milles oli kaks naisterahvast, jäid seisma, tegid akna lahti ja hüüdsid: "You are gorgeous", itsitades kihutasid minema. Tegi mu päeva kohe toredamaks, oleks tahtnud kohe kallistada sellise komplimendi eest.

Pärast jooksu jõin  2.5l erinevaid vedelikke. 

Enam ei lähe lampi ekslema.

Kallistan kõiki, kes loevad ja minge tehke tõsine südamekalli kellelegi, sest kui tihti me tegelikult kedagi tõsiselt kallistame.

Tsau

Floora ja fauna

Tere!

Jõulupuhkusest ei kannata midagi trükkida. Räägime siis parem taimedest ja loomadest.

Austraalias proovib iga asi sind vigaseks teha või ära tappa, olgu see siis teadlikult või mitte. Iga teine loom on mürgine ja mõni taim paneb naha sügelema.

Kõige tüütum loom on siin harilik kärbes. Neid võib nii palju olla, et lihtsam on suu kinni hoida, muidu on hambavahed kärbsesitta täis.

Igasuguseid muid putukaid on veel, mis põrisevad ja lärisevad. Õhtuti ilmuvad nad välja ja tulevad valguse poole, üritavad lambipirni puruks peksta või proovivad valguse suunas minna, vahet pole, mis nende eesmärk ka poleks, neid on palju.
Mingi putukas lendab koos oma paarilisega tagumiku küljes kinni, ma ei tea kas nad paarituvad või lihtsalt veedavad koos meeldivalt aega aga jällegi nad tulevad eikuskilt ja neid on väga palju. Pulli hakkab saama, kui tule ära kustutad. Hommikuks on kõik surnud, niipalju siis meeldivast õhtust teise putuka tagumiku küljes.

Austraaliasse tulles oli mu soov, et ma saaks näha kängurut päris looduses. Ma ei osanud arvata, et neid on nii palju ja känguru või wallaby nägemine ei paku mingit emotsiooni enam. Mis vahe on kängurul ja wallabyl - minul ei ole üldse vahet, mõlemad põrkavad ringi. 

Üks känguru meil siin farmis on kodustatud. Tema ema lasti maha, farmi boss võttis ta kaasa ja pani oma taskusse. Imekombel jäi ta ellu ja nüüd mõtleb, et on koer, magab vaiba peal, ukse ees ja veedab inimestega koos aega. Ta nimi on Jacky.

Üks teine soov oli, et ei peaks kordagi madu kohtama mujal kui loomaaias. See soov ei täitunud, liiga palju on juba kokkupuuteid olnud. Maod on minu jaoks kõige ebameeldivamad roomajad, jällegi enamus on siin mürgised. Esimene kokkupuude oli kuskil karjamaal, kui ühe murutuusti taga oleks ühele mustale peale astunud. Peale selle nägemist läks tegelikult lihtsamaks, sa tead, et nad on olemas ja mingi hetk näed niikuinii, kuna neid on väga palju. Küll me oleme autoga neid proovinud alla ajada ja nuiaga maha lüüa. Kõige ebameeldivam kogemus oli laime korjates, kui ma seal okste vahel 20cm kaugusel oma näost ühte kohtasin, püksid jäid kuivaks aga süda lööb nüüd küll teises taktis.

Üleeile oli meil maja ees Tiger Snake, võin uhkusega öelda, et mina lõin ta pea laiaks kaikaga.

Maja kõrval on mangopuu ja öösel on see nahkhiiri täis, kes tulevad mangosid närima. Umbes sama suured nagu mutantkajakad.

Linnud on siin ebareaalsed. Rahvuslind Kookaburra on hästi ilus pisike tiivuline, kuid see hääl, mis selle seest tuleb on haige, täpselt nagu ahvid karjuks. Googeldage ise, kui ei usu.

Kookaburrad räpivad võidu paabulindudega ja seda tavaliselt kell 3 öösel, nii hull lärm nagu lasteaias.

Ja siis mustmiljon looma veel, nagu meloni suurused konnad ja sajajalgsed, kellest ma ei jõua rohkem kirjutada.

Taimedel ma pikemalt ei peatu, kui siis ainult need, millega me kokku puutume.

Paar päeva enne mangode korjamise lõppu saime Marikaga ikkagi mangorashi. Väga ebameeldiv lööve nahal. Käisime arsti juures ja kirjutati kreemid ja tabletid, ning mõne päevaga oli juba parem. Aga vastik sügelus, eriti öösiti, kratsid kaela ja käed veriseks, kui tablakaid ei söö. 

Mangorashi kohta võite ise uurida. Lühidalt - mangohappega kokkupuutel nahaga võib tekkida tuulerõugete sarnane lööve. 

Laimidega sarnane lugu, neid pritsitakse igasuguste kemikaalidega ja siis need okkad kraabivad nahka ning võib jällegi tekkida lööve ja sügelus.

Ei jõua avokaadosid ära oodata, nendega ei pidanud mingit jama vähemalt olema.

Praeguseks kõik. Jätkan kirjutamist, sest kuuldavasti on kuni kolm inimest, kes on huvitatud minu soperdistest.

Tsau.