See tunne on nii vastik, kuidas ma küll sellise situatsiooni sisse sattusin. Vähemalt ei peksa lained enam üle pea, proovi jääda rahulikuks, juba keegi ujub minu poole. Paanikaks ei ole põhjust, kui ma ei tõmble siis ma ei vaju vee alla. Vetelpäästja juba tuleb....
Tere!
Seekord on jäänud pikk paus kirjutamisest. Puhkuse ajal ei tohi tegeleda tähtsate tegemistega nagu blogimine.
Seekord siis suurest juubelist ja miks vetelpäästja pidi mulle vette järgi tulema.
3x30
Aprill on sünnipäevakuu. Mina, Siim ja Mõmmi saime kõik 30. Selleks tuli Mõmmi Anneliga nelja nädalasele puhkusele Austraaliasse.
Pidasime mitu sünnipäeva, plus ühe suure koos. Eestlasi tuli igast Austraalia otsast, Inger, Raag, Kert, Kadi-Ann ja palju teisi veel, korralik eestikas.
Vanaks hakkavad vist kõik jääma, sest mingit erilist peolugu ei olegi rääkida, klubis ei käinud ja kooma ei joonud ennast keegi.
Praeguseks on punt täiesti laiali lagunenud. Mõmmi ja Anneli läksid koju tagasi, said väga kena puhkuse ja tundus, et neile meeldis- rannamaja, stabiilne 28C. Ma ei oskaks paremini enda puhkust ette kujutada.
Inger läks Balile ja nüüd on omadega Melbournis koos Raagiga.
Kert Brisbanes ja kuuldavasti kolib nüüd ka Melbourni.
Simo ja Liis läksid farmituurile.
Siim on ainuke kes Gold Coasti jäi.
Marika läks õega Aasia tuurile. Alguses oli kuidagi harjumatu, et teda pole, sest Marikaga olen koos reisinud 7 kuud jutti. Kes küll mulle nüüd hommikul putru teeb ja mu kirjavigu kontrollib.. Olid põnevad ajad, ei saa öelda, et kerge oleks olnud aga väga põnev ja värviline aeg. Parim reisikaaslane.
Aga ükskõik, mis ta peale Aasiat ette võtab, mina olen igatahes tema poolt ja teen ühe 1980 tv-sarja lõppkaadri - löön rusikaga taeva poole ja jään õhku rippuma.
Lifeguard
Ühel varasügisesel hommikul (meil on siin sügis) tegin enda arust nalja ja jooksin vette, lauldes Baywatchi kuulsaid esimesi fraase: "Some people stand in the darkness.."
Tee veel nalja, see oli kord kus vetelpäästja pidigi mulle vette järgi tulema.
Läksime Keniga ujuma ja seekord olid eriti retsid lained ja väga tugev hoovus.
Lained tulevad kaldale ja Rip Current on siis üks kitsas koht kus kogu see veemass merre tagasi voolab.
Kui satud selle koha peale siis ei ole mõtet kalda poole ujuma hakata, sest sa ujud lihtsalt vastu voolu. Ujuma peab külje peale kuni hoovusest välja saad ja siis koos lainetega uuesti kaldale. Lihtne öelda, järgmine kord siis tean.
Oleme Keniga vees ja tunnen, et ebareaalselt tugev tõmme on täna. Ma pole isegi rinnuni vees ja lihtsalt niimodi sikutab, et ei jõua jalgu maas hoida. Niikaua kuni jalad maas on veel naljakas ja lõbus aga üks hetk tulevad veel suuremad lained ja ma ei saa enam jalgu maha. Nüüd ma siis olen seal, täiesti kalda lähedal ja jalad maha ei ulata. Ok, järgmise lainega proovin kaldale ujuda, Ken on õnneks ka väga lähedal, mõni meeter ainult ja ta üritab välja minna. Laine.. täiega ujun, teine laine ja veel proovin ujuda ja järsku on Ken 20m kaugusel... WTF. Veel laineid ja iga lainega jään aina kaugemale kaldast, jõud on otsas, paanika, proovin külje peale ujuda aga ma enam ei jõua. Karjusin kohe Kenile ja lehvitasin, ta sai kohe pihta, et asi on pahasti ja hakkas jooksma ja lehvitama...
Nüüd ma siis ulbin siin. Mingi kiilakas tüüp ujus minuni ja ütles, et tule minu poole ja jää rahulikuks. Sellel hetkel olen juba rahulik. Siim on ka märkamatult minuni ujunud. Räägin siis kiilakaga juttu, et mis värk on, ma ei saa välja.
Nüüdseks on vetelpäästja ka minuni jõudnud oma surfilauaga, naeratab mulle ja ütleb: "noh poisid, ujute siis lippude alast väljas" ( ujumise ala on lippude vaheline väike lõik, mida valvab vetelpääste).
Kõrval story'd:
Ken hakkas kaldalt kohe vetelpäästele lehvitama, Marika vaatas, oi Ken lehvitab ja lehvitas vastu.
Siim magas päevitustoolil ja poole une pealt sai aru, et kasuvend on hädas ja enne vetelpäästet oli juba kohal.
Korralik rahvamass tuli actionit vaatama, kui vetelpääste vette pidi jooksma.
Kordagi ei tundnud, et mu elu oleks ohus olnud aga väga abitu tunne oli, kui kiiresti ma paanikasse sattusin ja kui halvasti asjad võivad lõppeda kui abi ei oleks lähedal.
Pärast seda situatsiooni ujun ainult lippude vahel ja kuigi ma tean, mida nüüd teha selles olukorras, siis vees tunnen ennast äärmiselt ebamugavalt.
Sydney
Praegu olen Keniga Sydneys. Enne kui Mõmmi ja Anneli ära lendasid tegime sõidu suurde linna. Saatsime sõbrad tagasi kodumaale ja minu retk jätkub siin.
Auto laguneb ja poole ajast olen veetnud ummikus, Sydney on ikkagi lahe.
Kuu aja pärast lendab Ken koju ja tuleb minulgi otsustada, mis edasi.
Järgmise korrani
Tsau
No comments:
Post a Comment