Kallistame

Millal Sa viimati südamest kallistasid kedagi?

Alates Novembrist on olnud pikk paus, kuid see muutus Jaanuaris.

MELBOURNE

Enne Austraaliat oli Marikaga põhiline eesmärk, et me lähme vaatama tennist Australian Openil. Farmis olles hakkas reaalsus kohale jõudma, et see ei olegi nii lihtne. Farmis kindel vaba päev on ainult pühapäev ja üheks päevaks ei hakka ju sõitma riigi teise otsa, ega see Läti ei ole.

Aga kui midagi peab juhtuma, siis oli see, et meil on vaja Melbourne'i jõuda.

Täpselt sellel nädalavahetusel, kui on Marika sünnipäev, sattus olema Australian Day ja farmerid läksid matkama ning ühe vaba päeva asemel oli meil viis. 

Võtsime Ingeril käest kinni, tegime lennujaamas esimesed tõsised kallid Hannale ja Kenile ning lendasime Melbourne'i.

Järgmise tõsise südamekalli sai Raag lennujaamas, on mida kallistada, sest mees on poole aastaga 5cm pikemaks kasvanud ja paar tonni juurde võtnud.

Raagi koju jõudes sai veel kallistada, sest üks täis kohaga sõber (Siim) otsustas üllatuse teha ja tuli koos Heliisega ka Marika sünnipäevale. Aga kui juba kõik tulema hakkasid, siis pole ju Kerdil reede õhtul muud teha kui üks lennupilet osta, kallistasime veel.
Marika sünnipäev oli võimas, hommikuks vahuvein ja muud vahvad tegevused, millel minul sõnaõigus puudub.

Viis päeva kvaliteetaega, mille tipuks kujunes siis kauaoodatud unistus minna Australian Openile.  Pileteid sinna saada ei ole sugugi lihtne, eriti kui soovid kõrvuti istuda. Saime viimasesse ritta neljakesi istuma, õnneks näeb ikkagi päris hästi sealt.
Vaatasime Murray - Tomic mängu, pärast seda oli veel naiste mäng ka. Spordisõbrad teavad paremni, mis seal toimus ja ei hakka internetis ruumi raiskama sellele.

Melbourne jättis väga positiivse mulje, panime pidu, vaatasime tennist, trippsime ringi ja nägime musti luike, mingil põhjusel on nad ära märgistatud.

Kõik head asjad saavad kunagi otsa ja aeg oli teha head aega kallid. 

AVOKAADOD

Praegune töö farmis on poistel avokaadode korjamine ja tüdrukutel nende pakkimine. 

Sõber Ken on ka tulnud mulle appi siia neid korjama, sest korjamine käib paarides ja makstakse kilo pealt. Mul oli vaja usaldusväärset partnerit, kuna praegu on aeg pangakontol numbreid suurendada. Ken ei ole alt vedanud, ta on samasugune võistlushimuline ja töökas eestlane nagu mina. Tulemus on kena, üle kümne päeva oleme korjanud ja ainult kaks korda on keegi teine suutnud meiega sama koguse korjata. Parimal päeval korjasime 1300 kilo, meie palgaks kujunes siis umbes 54dol tunnis. 

Vahet pole kui palju korjame, raha on endiselt number ja ükskõik kui palju tuleb peale, lendab see kõik minema..

JOOKSIN TEADMATA SUUNAS

Üldiselt käin jooksmas väga vara hommikul või siis peale kella viit, kui kuumus natuke rahulikum on. 

Eile otsustasin pilvise ilmaga kell kaks päeval väikse ringi teha. Jooksin teeotsa, sealt läksin tavalise ringi asemel teisele poole, jooksin maanteeni. Vaatasin selja taha ja nägin suurt koera, mõtlesin - hea küll lähen siis teist kaudu, mööda maanteed. Ma ei olnud kunagi seal käinud ja loogiliselt mõeldes pidi seal kuskil tee olema, mis ringiga farmi tagasi viib. 

Pilved kadusid ära ja päike tuli välja, õues oli 32 kraadi. Mingi hetk, kui olin juba üle 8km jooksnud, avastasin, et enam ei saa tagasi minna, liiga pikk tee on sama teed pidi ja pealegi äkki see koer on ikka seal. Lõpuks leidsin teeotsa, mis peaks viima tagasi aga päris kindel ei olnud. Mul hakkas palav ja janu tuli peale, 11km joostud ja enam ei olnud kindel kas siit ikka saab tagasi, ühtegi autot enam mööda ka ei sõitnud, hirm hakkas tulema. Ärge muretsege, ma jäin ellu, tähelepanelik lugeja saab aru, sest mina ju ikkagi kirjutan seda lugu.

Pilt virvendas ees ja sel hetkel, kui ootasin mööduvaid autosid, märkasin tuttavat kurvi, sealt oli ainult 4km veel koju minna. Pikimad neli kilti mu elus. Kokku jooksin 16km, mis pole üldse minu jaoks eriline saavutus, olen korduvalt rohkem jooksnud ja vaadates, kuidas Marii või Andres maratone laksivad, siis on isegi piinlik kirjutada sellest aga tingimused olid natuke ekstreemsed, et niisama ekslema minna.

Austraalias ei tohi kunagi ilma veepudelita välja minna, nüüd ma tean miks.

Üks tore intsident oli ka - hetkel, kui ma veel surmahirmus ei olnud, möödus minust auto, milles oli kaks naisterahvast, jäid seisma, tegid akna lahti ja hüüdsid: "You are gorgeous", itsitades kihutasid minema. Tegi mu päeva kohe toredamaks, oleks tahtnud kohe kallistada sellise komplimendi eest.

Pärast jooksu jõin  2.5l erinevaid vedelikke. 

Enam ei lähe lampi ekslema.

Kallistan kõiki, kes loevad ja minge tehke tõsine südamekalli kellelegi, sest kui tihti me tegelikult kedagi tõsiselt kallistame.

Tsau