Floora ja fauna

Tere!

Jõulupuhkusest ei kannata midagi trükkida. Räägime siis parem taimedest ja loomadest.

Austraalias proovib iga asi sind vigaseks teha või ära tappa, olgu see siis teadlikult või mitte. Iga teine loom on mürgine ja mõni taim paneb naha sügelema.

Kõige tüütum loom on siin harilik kärbes. Neid võib nii palju olla, et lihtsam on suu kinni hoida, muidu on hambavahed kärbsesitta täis.

Igasuguseid muid putukaid on veel, mis põrisevad ja lärisevad. Õhtuti ilmuvad nad välja ja tulevad valguse poole, üritavad lambipirni puruks peksta või proovivad valguse suunas minna, vahet pole, mis nende eesmärk ka poleks, neid on palju.
Mingi putukas lendab koos oma paarilisega tagumiku küljes kinni, ma ei tea kas nad paarituvad või lihtsalt veedavad koos meeldivalt aega aga jällegi nad tulevad eikuskilt ja neid on väga palju. Pulli hakkab saama, kui tule ära kustutad. Hommikuks on kõik surnud, niipalju siis meeldivast õhtust teise putuka tagumiku küljes.

Austraaliasse tulles oli mu soov, et ma saaks näha kängurut päris looduses. Ma ei osanud arvata, et neid on nii palju ja känguru või wallaby nägemine ei paku mingit emotsiooni enam. Mis vahe on kängurul ja wallabyl - minul ei ole üldse vahet, mõlemad põrkavad ringi. 

Üks känguru meil siin farmis on kodustatud. Tema ema lasti maha, farmi boss võttis ta kaasa ja pani oma taskusse. Imekombel jäi ta ellu ja nüüd mõtleb, et on koer, magab vaiba peal, ukse ees ja veedab inimestega koos aega. Ta nimi on Jacky.

Üks teine soov oli, et ei peaks kordagi madu kohtama mujal kui loomaaias. See soov ei täitunud, liiga palju on juba kokkupuuteid olnud. Maod on minu jaoks kõige ebameeldivamad roomajad, jällegi enamus on siin mürgised. Esimene kokkupuude oli kuskil karjamaal, kui ühe murutuusti taga oleks ühele mustale peale astunud. Peale selle nägemist läks tegelikult lihtsamaks, sa tead, et nad on olemas ja mingi hetk näed niikuinii, kuna neid on väga palju. Küll me oleme autoga neid proovinud alla ajada ja nuiaga maha lüüa. Kõige ebameeldivam kogemus oli laime korjates, kui ma seal okste vahel 20cm kaugusel oma näost ühte kohtasin, püksid jäid kuivaks aga süda lööb nüüd küll teises taktis.

Üleeile oli meil maja ees Tiger Snake, võin uhkusega öelda, et mina lõin ta pea laiaks kaikaga.

Maja kõrval on mangopuu ja öösel on see nahkhiiri täis, kes tulevad mangosid närima. Umbes sama suured nagu mutantkajakad.

Linnud on siin ebareaalsed. Rahvuslind Kookaburra on hästi ilus pisike tiivuline, kuid see hääl, mis selle seest tuleb on haige, täpselt nagu ahvid karjuks. Googeldage ise, kui ei usu.

Kookaburrad räpivad võidu paabulindudega ja seda tavaliselt kell 3 öösel, nii hull lärm nagu lasteaias.

Ja siis mustmiljon looma veel, nagu meloni suurused konnad ja sajajalgsed, kellest ma ei jõua rohkem kirjutada.

Taimedel ma pikemalt ei peatu, kui siis ainult need, millega me kokku puutume.

Paar päeva enne mangode korjamise lõppu saime Marikaga ikkagi mangorashi. Väga ebameeldiv lööve nahal. Käisime arsti juures ja kirjutati kreemid ja tabletid, ning mõne päevaga oli juba parem. Aga vastik sügelus, eriti öösiti, kratsid kaela ja käed veriseks, kui tablakaid ei söö. 

Mangorashi kohta võite ise uurida. Lühidalt - mangohappega kokkupuutel nahaga võib tekkida tuulerõugete sarnane lööve. 

Laimidega sarnane lugu, neid pritsitakse igasuguste kemikaalidega ja siis need okkad kraabivad nahka ning võib jällegi tekkida lööve ja sügelus.

Ei jõua avokaadosid ära oodata, nendega ei pidanud mingit jama vähemalt olema.

Praeguseks kõik. Jätkan kirjutamist, sest kuuldavasti on kuni kolm inimest, kes on huvitatud minu soperdistest.

Tsau.