ARTUR ÕPETAB ELAMA osa 1

Tere!

Hakkan uuesti kirjutama, sest vahel on nii palju öelda ja kuskil tahaks ennast välja elada. Kõige parem koht, kus valimatult sõnu loopida on internet, sest kõik, mis internetis kajastub on puhas TÕDE!
 Nagu ka Austraalia blogi puhul, alustan täiesti suvalise koha pealt ja kirjutan sellest, mis parasjagu hingel.

  Kaks nädalat tagasi käisime Marikaga Telliskivis söömas, see on rajoon, kus on palju hipstereid ja soomlasi. Heal lapsel mitu nime: Hipsterville, Kalamaja, Telliskivi...minu jaoks Kopli. Koht kus elavad ainult lahedad inimesed ja koeri lastakse kohvikutesse ilma rihmata.
 Kaldusin teemast kõrvale, nii käisime söömas. Ma ei hakka koha nime ütlema (see oli Boheem), sest äkki keegi võib pärast ennast puudutatuna tunda. See oli väga ilus ja soe õhtu, üks esimestest mai kuu soojadest päevadest. Kui me sisse astusime siis esimese asjana küsisin, kas köök on veel lahti. Marika imestas, et kuidas ma sellise asja peale tulen, no tulen lihtsalt. Köök pidi lahti olema veel 25 minutit. Istume lauda ja ootasime 15 minutit, millal saaks menüü ja tellimuse esitada. Kõik kes teavad mind siis ma pole väga sõbralik inimene, kui mul kõht tühi on. Menüü tuli ja ettekandja lippas kohe minema, jõudsime vähemalt joogi tellimuse esitada.  Veel 10 minutit ja jooke isegi pole tulnud, TULE TAEVAS APPI, isegi meie tore ja rahulik Marika ärritub juba. Mõtlesin et kas tõesti venitavad kuni köök kinni pannakse. Ei venitanud, saime joogid ja söögi tellimuse esitada viimaste inimestena.
  Vahepeal tulevad kaks neiut, lähevad targa näoga sisse, võtavad endale menüüd ja pleedid peale, et oleks ikka soe õues istuda. Hakkasin teisi inimesi ka jälgima, et mis nende reaktsioon nii aeglase teeninduse peale on. Peale selle märkasin, et ainult üks ettekandja siblib mitme laua vahel ringi. Marika märkas ka aga ta oli pahur juba, ega siis kliendid süüdi pole, et neil pole inimesi tööl.
  Väga huvitav milliseks inimesed muutuvad, kui neile süüa ei tooda või juua ei saa. Nende väike aju arvab, et neile tehakse liiga. Vahepeal sai ettekandja mitu korda pahandada. Siis tuli seest teine ettekandja ja läks pleedidega plikade juurde tellimust võtma. Ma ei kuulnud otsest vestlust aga aiman, et nad läksid selle peale pahaseks, kui öeldi, et köök on kinni. Menüüd ja pleedid lendasid minema ja jalutasid kurjalt koju feta/kitsejuustu/sinihallitusjuustu/cheddari päikesekuivatatudtomatisaltit sööma.
   Meie saime oma toidud viimastena kätte (kuigi Marika toit polnud see, mida ta tellis) ja super head olid. Läksime sisse ja ütlesin kahele ettekandjale: "Te olete väga tublid tüdrukud, et ainult kahekesi niimodi rabate."   See siiras rõõm, mis ühelt vastu tuli: "vähemalt keegi märkas"....

Nädal hiljem lõuna ajal Mustika kohviku söökla järjekorras sai väga kurjaks naine, kes ei saanud vastust, millal tuleb uus pasta. Pidi võtma siis midagi muud ja sel hetkel, kui uus toit käes, tuli pasta pott. Talle pakuti, et tahad vahetame välja su toidu aga ei ta oli juba nii pahane, et pasta ei suutnud ka tema päeva päästa. Vaene inimene, kes ikka laseb sellistest asjadest kogu päeva ära rikkuda.

Minu mõte ei ole selles, kui vahva ja tore ma olen, et märkasin ettekandjat, sest tavaliselt olen mina see, kes hakkab plärtsuma, kui midagi ei meeldi. Mina jumala pärast ei oska suud kinni hoida. Aga point on selles, et prooviks suuremat pilti vaadata, need kaks ettekandjat ei ole süüdi selles, et nende staff on jätnud tegmata töö või mõni teine barista otsustas samal õhtul haiguslehe võtta. Ammugi pole süüdi kliendid aga ei tasuks ära unustada elementaarset viisakust. Tahad kedagi sõimata, mine peegli ette ja sõima seda tonti seal, kes vastu vaatab.

Märka teenindajat ja ära ole jobu.
Tsau