Austraalia

 Tere kõigile!

Lühidalt kiiresti sellest, miks ma hakkan blogi pidama. Varsti saab kolm kuud sellest, kui pakkisin järjekordselt asjad ning panin plehku. Selle ajaga on palju juhtunud ja iga kord kui keegi küsib, et kuidas mul läheb, siis võtab meeletult aega kogu mu jutt uuesti ja jälle kõigile ära kirjutada. Mõtlesin natuke, mis järjekorras oma seiklusi pajatada, kas klassikalises "kuidas see kõik algas", kronoloogiliselt või kaootiliselt. Ma valin selle viimase, kirjutan sellest, mis antud hetkel pähe tuleb. Võta siis kohvitass kõrvale ja mõtle kaasa, sest mõni postitus võib minna väga pikaks.

Kuidas mul siis läheb? Ideaalselt. Vähesed inimesed võivad öelda, et olen eluga väga rahul ja antud hetkel olen üks nendest.

Alustan sellest kus me praegu oleme. Meie - mina, Marika ja Inger (mu vallatud farmiplikad/kaardilugejad).

Praeguse seisuga oleme Austraalia põhja osas Mareeba lähedal farmis, mis tegeleb avokaadode, mangode ja laimide kasvatamisega. Kes veel ei tea, siis Working Holiday viisa teise aasta pikendamiseks tuleb teha 88 päeva tööd teatud vallas, meie valisime farmi, sest ega ma eriti ei kujuta ette pilti plikadega ennast kaevanduses. Plaan on ilmselt Austraaliasse pikemaks jääda, teeme kohe alguses oma 88 päeva tööd ära. 

Farmi peavad mingid inimesed Lõuna-Aafrika Vabariigist, ma ei tea nende ajalugu ja nimesid ning ma ei üritagi seletada. Farmis jalutavad ringi paabulinnud, hoovis võib kohata kodustatud kängurut, koeri, lambaid. Muidugi ei puudu siin kõige tüüpilisemad Austraalia roomajad - maja taga suure metallihunniku sees elab 2.5m pikkune püüton ja mulle mainiti ära, et kui jões peaksid ime kombel krokodilli nägema, siis anna teada ja me laseme ta maha. Hästi, proovin meelde jätta.

Alustasime siin tööd mangode korjamisega. Poisid pannakse põllule korjama ja tüdrukud lattu pakendama. See korjamine ei ole nii lihtne nagu arvata võiks. Praegu korjame ainult mangosid mis on "täis" ehk siis ümmargused või spetsiifilise kujuga. Küpsed mangod võime ära süüa, sest need ei lähe müügiks, nad mädanevad ennem ära. Plikad võivad mulle mitu tundi seletada, milline tetris või mõttemäng see pakendamisel on, sest nad lähevad mitmesse erinevasse klassi - premium ja first class jne ma ei saa sellest aru, nii et las jääb. Ega nemad korjamisel ilmselt paremad oleks. Mangod, mida praegu korjame, on eriti suured, mõni võib olla minu pea suurune, vahemärkuseks mul on lühikese kasvu juures paraja suurusega pea.
Kes oleks osanud arvata, et maailma kõige maitsvama puuvilja korjamine võib olla kahjulik. Mango vartest pritsib välja mingit hapet, mis ei ole sugugi meeldiv. Riideid peab pesema iga päev, muidu see hape võib tekitada mango rash'i, mis on siis tuulerõugete sarnane lööve. Märkamatult pritsib seda kogu aeg su peale ja kuna jalas on mul lühikesed püksid, siis tekkis mu säärele üks päev  rida vesiville, õnneks mitte mango rash, sest see pidi äärmiselt vastik olema aga lihtsalt mingi reaktsioon happele.

Järgmise sordi korjamisega läheb natuke aega (mangosid on mitu sorti, uskumatu), senikaua pandi meid laime korjama. Mõtled et laimide korjamine on lihtne, mõtle uuesti, sest kõik nad näevad sama suured välja ja selleks anti meile käevõru laadne rõngas millega mõõdame igat laimi. Kui laim mahub läbi, siis on liiga väike. Tüdrukud on aeglased. Kõige vahvam selle juures on see, et laimipuu küljes on okkad, päeva lõpus näevad käed välja nagu oleks agressiivse kassiga tülli läinud.

Avokaadosid hakkame uuel aastal korjama ja seal on tükitöö hind, ning võimalus raha teenida pidi olema väga hea- kuni 50dol tunnis, mitte et me vähe praegu teeniks.

Kõigest muust- teistest farmidest kus oleme olnud, üldisest elust ja reisimisest, ning rahvusvahelistest suhetest siis järgmistel kordadel.

Tsau.