Tere!
Viimased paar nädalat oma kahekümnendaid veedan ma pisikeses rannamajas.
Vahepeal on palju avokaadosid korjatud ja kilomeetereid läbitud.
Miks ma avokaadode korjamise surfamise vastu vahetasin, sellest siis võite kohe lugema hakata.
FARM SAI OTSA
Farmipäevad teise aasta viisa jaoks said tehtud juba jaanuari lõpus. Mõtlesime farmis olla hooaja lõpuni ehk siis kuni kõik avokaadod korjatud, see oleks olnud siis märtsi lõpuni. See pidi olema aeg, kus teenime hästi hästi palju raha, et reisida ja puhata järgmised paar kuud. Tegelikuses tekkis olukord, kus tüdrukud said tööd teha umbes 20 tundi nädalas ja poisid tegid roppu moodi rasket tööd 40 kraadises kuumuses ning teenisime alla miinimumi. Kannatasime raske aja ära lootuses, et kohe, kui avokaadode korjamine uuesti pihta hakkab, siis saame piisavalt teenida.
Avokaadode korjamine hakkas üks hetk aga seekord olid tingimused natuke teised.
Kui varem oli spotpicking (korjasime ainult suuri avokaadosid) ja meile maksti kilo pealt 85senti, siis nüüd, kus tuli ära korjata kõik, mis puu otsas on, maksti 20 senti kilo pealt. Vahe tekib sellest, et teoorias peaks me korjama kordades rohkem kui enne aga päriselus tegime orjatööd ja teenisime vaevu miinimumi. See meile eriti ei sobinud, kuna see loomaaed, kus me elasime, sinna tuli veel 5 inimest juurde ja iga märk näitas, et aeg on hakata asju pakkima.
Rida põhjuseid:
-orjaelu
-madu oli avokaado puu all
-hurtsik, kus elasime oli ülerahvastatud
Küsimus oligi, milleks me peame kannatama, kui samal ajal võiksime elada rannas ja teha ükskõik mida. Otsus tuli kiirelt poole päeva pealt.
Pilt elutoast.
Farmeritele ei meeldinud meie otsus. Ma mõistan, et see oli inetu käitumine meie poolt niimodi emotsiooni pealt öelda, et me lähme minema.
Kõigepealt mainisime oma supervisorile, et me lähme homme minema, tema siis läks ütles farmeritele. Farmer tuli põllule: "KEN, ARTUR". Seletasime talle oma põhjused ja vastuseks oli, et kui tahate minna, siis astuge kohe minema. Muidugi oli ta solvunud, et parim tiim niimodi teeb. Vahemärkus - mina ja Ken korjasime esimesest päevast alates kõige rohkem ja teised ei saanud ligilähedalegi. Küsimus kuidas? Minu vastus on: lihtsalt korjasime nii palju, et teistel oli vähem...
Marika peksti ka poole pakendamise pealt minema.
Inger otsustas farmi edasi veel natukeseks jääda, kuna tema plaanid peale farmi olid niikuinii vähe teised.
Õhtul tegime kõigile kalli kalli ja uus eluetapp sai alguse.
CAPE TRIBULATION
Paar nädalat enne farmist lahkumist tegime väikese väljasõidu vihmametsa.
Fantastiline koht, kus vihmaets kohtub ookeaniga.
Keset ööd sõites pidime seisma jääma, sest risti keset teed vedeles 2.5m pikkune püüton ja ei kavatsenudki ennast liigutada.
See oli Kenile esimene kokkupuude maoga. Ütles: "Ma loodan, et ma ei pea rohkem kunagi madusid nägema". 15 minutit hiljem vedeles järgmine püüton keset teed.
Minu õe pulmas, mais 2015, saatsime tema perekonnanime minema. Perekonnanimi oli heegeldatud riidetükile ja see lõigati tükkideks. Iga täht saadeti siis maailma sinna otsa millega kohanimi algas. Minu A täht on kaasas käinud pikka aega ja tema sünnipäevaks otsustasin sellest lõpuks lahti saada. Tegin video ka talle sellest.
ROADTRIPP MEIE RANNAMAJJA
Farmist lahkudes võtsime sihtkohaks Gold Coasti, sest Siim elab siin ja mina ka plaanin mõneks ajaks pesitseda surfarite paradiisis.
See reis on umbes 1800km pikk ja võttis meil aega 5 päeva. Palju sellest kirjutada ei ole. Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna:
 |
| Kardinapuu |
Brisbane'i jõudes helistasin Kerdile ja rääkisin 20 minutit temaga telefonis juttu, eesmärgil aru saada, kas ta on kodus või mitte. Kõne lõpus ütlesime hüvasti, et varsti näeme nii umbes kuu aja pärast. 10 minti hiljem juba koputasime tema uksele.
Kert sai rämedalt üle.
Järgmine päev tegime Siimule üllatuse Gold Coastil.
Siis hakkas äärmiselt keeruline ülesanne, meil on vaja leida endale kodu. Ööbisime esimese öö Siimu garaažis, nüüdseks olen igal pool maganud.
Esimene tulekahju on kustutatud, leidsime väikese holidayhouse'i otse randa Palm Beachil. Ei saa kurta.
Enamus ajast veedamegi rannatoolidel head sööki süües.
Vahepeal Siim õpetab mulle surfamist. Ei ole nii, et lähen vette ja võtan esimese laine, uskumatult raske ja hirmutav. Kui laine trumlisse jääd, siis hoia ainult hinge kinni ja looda, et vastu põhja ei pane. Järgmine kord, kui pesu pesete, siis võite oma trussikutelt küsida, mis tunne on seal vee sees kukerpallitada.
Aprilli kuus tuleb meie suur 30 (Mina, Siim ja Margus).
Kuu aega tähistamist.
Sellest ka siis ilmselt järgmine postitus.
Tsau
