Raha ja farmid

Tere!

Kohvitassid kaasa ja lähme sõidame Arturi imedemaale.

Ma tahaksin rääkida rahast - see pole kunagi minu jaoks olulisel kohal olnud aga sellest ei saa üle ega ümber. Rääkides inimestega palkadest, siis mitte keegi ei taha oma numbreid avalikustada, ma ei saa aru miks, minu arust just peaks sellest rohkem rääkima ning avardama inimeste silmaringi.
  Raha on ainult number ja numbrid jooksevad lõpmatuseni, mõttetu on rahast otsida õnne või rahulolu. Ikka jääd vahel juurdlema nende numbrite peale ja asjadele, mida sul elus vaja on. Eestis olles hakkasin mõtlema, mida mul veel vaja oleks, mida ma raha eest endale saan ja ainuke asi mis mul puudu oli... baaripukid. Ülejäänud on kõik olemas, auto, korter, riided jne sealt edasi oleks ainult "upgrade"- parem telefon, suurem maja. Ma sain aru, kui hale see on ja ükski nendest asjadest pole mind veel õnnelikuks teinud.  Soovitan kuulata Alan Watts'i loenguid rahast ja mõelda, kas on vaja taga ajada väärtusi, mis on ebavajalikud.
Kokkuvõtteks, Julija, Sa pead mu korteris hakkama saama ilma baaripukkideta.
  Aga tagasi reaalsusesse ja räägime farmidest ning palkadest Austraalias.
 Miinimumpalk farmitööde eest on 21.27dol tunnis.

Esimene farm, kuhu sattusime Marikaga, oli veisefarm. Selle töö saime läbi tööagentuuri. Veiseid oli farmis 35 000. Meid palgati sinna farmi viljalõikuseks. Nelja nädala jooksul oli viljavõtt (oder). Söödaks keeratakse see kokku heina, siirupi ja muu solgiga, et teha veised võimalikult suureks. Steroide täis pumbatud ja kolm korda suuremad tavalistest lehmadest, saadetakse nad tapamajja. Õnneks ei pidanud loomadega meie palju kokku puutuma. Numbritest ka natuke: 35 tuhat lehma ja vilja kulus toitmiseks päevas umbes sada tonni. Kogu see vili, mida me nelja nädala jooksul korjasime, sellest piisab ainult üheks kuuks ja ülejäänud aja nad ostavad seda sisse. Aga kokku pidid hoidma sellega kaks miljonit dollarit.
Meie tööks oli alguses karjamaal hävitada ühte kindlat taime - boxthorne. Sealt ka meie nimed seal farmis - Max and Aurthur the boxthorne people.
Tore töö, jalutad mööda karjamaad ja puistad kraanuleid taimedele. Pidime ka aeda puhastama ja värvima aga põhiline, milleks meid palgati, oli viljahoidlate täitmine ja veoautode juhendamine.

Palka saime 20$ tunnis - ma ei saa aru, kuidas see võimalik oli alla miinimumi saada aga kuna elamine ja söögid olid makstud ning tööd tegime keskmiselt 70 tundi nädalas, siis väga ei saanud nuriseda palga üle.

Esimeses farmis sai töö ideaalsel ajal otsa, sest selleks ajaks jõudis Inger ja võtsime suuna Cairnsi suunas. Pidime minema põhja, sest pärast nädalast tööotsimist oli ainuke variant maitsetaimede korjamine. Kaks päeva ja kuus paagitäit hiljem jõudsime Mareebasse hilisõhtul. Ukse peal tuli vastu meile kümme jaapanlast. Jaapanlased on naljakad, anna töö ette ja nad võivad 24/7 tööd teha ja palga üle ka ei virise. Aga meie virisesime, sest seal oli tükitöö ja ühe pundi pealt teenisime 45 senti. Erinevaid maitsetaimi korjasid erineva kiirusega, näiteks basiilikut võisid korjata umbes 20tk tunnis, siis murulauku heal juhul 6. Arvutage ise, mis tunnipalgaks kujunes. Ega meil sel hetkel varianti polnud, plaan oli kiiresti plehku panna, kui mõni uks peaks avanema. Kaua ei pidanud ootama.

Järgmine farm oli kohe seal kõrval. Selle kontakti saime Marika õe käest, kes ise ka töötas seal kaks aastat tagasi. Palju tööd ei olnud seal aga vähemalt saime kaks päeva herbfarmi vahel natuke raha teenida litšide korjamisega. Ma ei tea, mis need litšid on, mingi kahtlane magus puuvili. Alguses kohe öeldi, et võite süüa ka neid kui tahate aga ma ju ei küsinud kuidas, sõin koortega. Kui üks Eesti poiss küsis, et kuidas maitses, siis minu jaoks oli suhteliselt mõru. Pärast nägin, et ei tasu koori süüa ja maitse kohe paranes. Kahe päevaga tegime 24 tundi tööd ja saime järje peale tagasi, teenisime rohkem kui herbfarmis kahe nädalaga.

Kuna see farm ei saanud sel hetkel pakkuda meile täiskohaga tööd enne jaanuari, siis postitasime kuulutuse netti ja jõudsimegi otsaga välja farmi, kus oleme olnud nüüd pea kolm nädalat.
Mangodest on isu täis söödud.

Jõulud jõudsid nii kiiresti, et pole aega isegi kirjutada.
Järgmine kord luban, Anu, et panen rohkem pilte. Siis räägime muust elust ja vaatame, kas meie jõulupuhkusest ka kannatab midagi kokku trükkida.

Ilusaid jõule

Austraalia

 Tere kõigile!

Lühidalt kiiresti sellest, miks ma hakkan blogi pidama. Varsti saab kolm kuud sellest, kui pakkisin järjekordselt asjad ning panin plehku. Selle ajaga on palju juhtunud ja iga kord kui keegi küsib, et kuidas mul läheb, siis võtab meeletult aega kogu mu jutt uuesti ja jälle kõigile ära kirjutada. Mõtlesin natuke, mis järjekorras oma seiklusi pajatada, kas klassikalises "kuidas see kõik algas", kronoloogiliselt või kaootiliselt. Ma valin selle viimase, kirjutan sellest, mis antud hetkel pähe tuleb. Võta siis kohvitass kõrvale ja mõtle kaasa, sest mõni postitus võib minna väga pikaks.

Kuidas mul siis läheb? Ideaalselt. Vähesed inimesed võivad öelda, et olen eluga väga rahul ja antud hetkel olen üks nendest.

Alustan sellest kus me praegu oleme. Meie - mina, Marika ja Inger (mu vallatud farmiplikad/kaardilugejad).

Praeguse seisuga oleme Austraalia põhja osas Mareeba lähedal farmis, mis tegeleb avokaadode, mangode ja laimide kasvatamisega. Kes veel ei tea, siis Working Holiday viisa teise aasta pikendamiseks tuleb teha 88 päeva tööd teatud vallas, meie valisime farmi, sest ega ma eriti ei kujuta ette pilti plikadega ennast kaevanduses. Plaan on ilmselt Austraaliasse pikemaks jääda, teeme kohe alguses oma 88 päeva tööd ära. 

Farmi peavad mingid inimesed Lõuna-Aafrika Vabariigist, ma ei tea nende ajalugu ja nimesid ning ma ei üritagi seletada. Farmis jalutavad ringi paabulinnud, hoovis võib kohata kodustatud kängurut, koeri, lambaid. Muidugi ei puudu siin kõige tüüpilisemad Austraalia roomajad - maja taga suure metallihunniku sees elab 2.5m pikkune püüton ja mulle mainiti ära, et kui jões peaksid ime kombel krokodilli nägema, siis anna teada ja me laseme ta maha. Hästi, proovin meelde jätta.

Alustasime siin tööd mangode korjamisega. Poisid pannakse põllule korjama ja tüdrukud lattu pakendama. See korjamine ei ole nii lihtne nagu arvata võiks. Praegu korjame ainult mangosid mis on "täis" ehk siis ümmargused või spetsiifilise kujuga. Küpsed mangod võime ära süüa, sest need ei lähe müügiks, nad mädanevad ennem ära. Plikad võivad mulle mitu tundi seletada, milline tetris või mõttemäng see pakendamisel on, sest nad lähevad mitmesse erinevasse klassi - premium ja first class jne ma ei saa sellest aru, nii et las jääb. Ega nemad korjamisel ilmselt paremad oleks. Mangod, mida praegu korjame, on eriti suured, mõni võib olla minu pea suurune, vahemärkuseks mul on lühikese kasvu juures paraja suurusega pea.
Kes oleks osanud arvata, et maailma kõige maitsvama puuvilja korjamine võib olla kahjulik. Mango vartest pritsib välja mingit hapet, mis ei ole sugugi meeldiv. Riideid peab pesema iga päev, muidu see hape võib tekitada mango rash'i, mis on siis tuulerõugete sarnane lööve. Märkamatult pritsib seda kogu aeg su peale ja kuna jalas on mul lühikesed püksid, siis tekkis mu säärele üks päev  rida vesiville, õnneks mitte mango rash, sest see pidi äärmiselt vastik olema aga lihtsalt mingi reaktsioon happele.

Järgmise sordi korjamisega läheb natuke aega (mangosid on mitu sorti, uskumatu), senikaua pandi meid laime korjama. Mõtled et laimide korjamine on lihtne, mõtle uuesti, sest kõik nad näevad sama suured välja ja selleks anti meile käevõru laadne rõngas millega mõõdame igat laimi. Kui laim mahub läbi, siis on liiga väike. Tüdrukud on aeglased. Kõige vahvam selle juures on see, et laimipuu küljes on okkad, päeva lõpus näevad käed välja nagu oleks agressiivse kassiga tülli läinud.

Avokaadosid hakkame uuel aastal korjama ja seal on tükitöö hind, ning võimalus raha teenida pidi olema väga hea- kuni 50dol tunnis, mitte et me vähe praegu teeniks.

Kõigest muust- teistest farmidest kus oleme olnud, üldisest elust ja reisimisest, ning rahvusvahelistest suhetest siis järgmistel kordadel.

Tsau.